Suur Peeter ja Väike Peeter

Oli kord ühes väikeses ja vaeses riigis kaks erinevat erakonda. Esimene oli suur, vana ja kogukas ning tema nimi oli Suur Peeter. Teine oli väike, noor ja kõhnake ning teda kutsuti Väikeseks Peetriks. Saadeti kord mõlemad Peetrid parlamendivalimistele. Anti kummalegi ka oma platvorm kaasa, kus järgneva nelja aasta lubadused sees olid. Erakonnad kohtusid valijatega hommikul ja õhtul, linnas ja maal, inimeste kodus ning tänaval. Valimiste päeval mõlemal parteil pea suitses otsas. Enam ei olnud midagi muud teha, kui vaid oodata. Edasine sõltus juba valijatest.

Rahvas soovis seekordsetel valimistel oma esindajatena näha palju uusi nägusid. Väike Peeter oli meelitatud, kui Suur Peeter ta peale järjekordset valimisvõitu koalitsioonikõnelustele kutsus. Talle tutvustati lahkelt uusi tööruume, tema vastu oldi viks ja viisakas. Kõik tundus nii tore, meeliülendav ning põnev.

Väike Peeter soovis peale ootamatult edukaid valimistulemusi pisutki loorberitel puhata, kuid Suur Peeter ei lasknud sellel juhtuda. Juba esimesel ühisel koosolekul paar päeva peale valimisi teatas enesekindel Suur Peeter: „Kuule, Väike Peeter! Avame esmalt sinu valimisplatvormi ja vaatame selle kriitilise pilguga üle ning siis võtame minu oma ette.” Väike Peeter ei kartnud midagi paha ja ütles: „Avame peale! Mis me ikka mõlemad platvormid ühekorraga lahti teeme!” Hakkasidki koos tööle ning paari päeva möödudes olid Väikese Peetri programmist järel vaid riismed.

Suure Peetri kuri nõu

Nädalavahetuse järel saadi taas kokku ning hakati koos vaprasti tööle. Ruum oli täis ajurünnakuid, pastakad välkusid ning Suurel Peetril abiks olnud tehniline töötaja klõbistas Excelisse üha uusi ja uusi numbreid. „Avame nüüd sinu platvormi ka, Suur Peeter!” palus Väike Peeter mitu korda. Aga Suurel Peetril näis mingi kuri nõu olevat. Äkitselt ei lasknud Suur Peeter Väikest Peetrit enda ligigi ning ütles: „Kui sa mind rahule ei jäta, siis ma enam sinuga läbirääkimisi ei pea!”

Väike Peeter hakkas nutma ja pilli ajama: „Mis ma siis oma valijatele ütlen?” „Vaata, seal parlamendis on opositsioon ka,” ütles Suur Peeter, „Mine sinna! Maailmamajanduses on keerulised ajad. Saate rahulikult uut poliitilist kultuuri juurutada ning ei pea otseselt millegi eest vastutama.” Väike Peeter läkski opositsiooni, leidis sealt veel kaks erakonda ning pomises endamisi: „Ongi siin hetkel parem!”

Õhtul koju minnes läks Suur Peeter otsekohe presidendi juurde ning lausus: „Lugupeetud härra! Võite Väikesest Peetrist väga suurt kasu saada, kui te teda mu vana kamraadiga koostööle sunnite.” „Mis töö see siis on?” päris härra president ruttu järele. Suur Peeter astus sammukese vabariigi esimese mehe poole ning sõnas: „Väike Peeter rääkis täna koalitsioonikõnelustel, et just temast oleneb, kellest saab järgmine riigipea. Ma eeldan, et te soovite, et see auväärt tiitel jääks ka edaspidi teie erakonnale.”

Härra president kutsus Väikese Peetri enda tuppa ja ütles: „Kuule, Väike Peeter! Ma annan sulle kolm päeva aega. Selle aja jooksul pead sa mulle tooma sellisel arvul parlamendiliikmete allkirju, et need kindlustaksid minu ametiaja lõppedes antud koha hoolimise jõu erakonnale. Kui sa selle tööga nimetatud aja sees valmis ei saa, siis lasen ma su volitused peatada. Mine nüüd, söö kõht täis ja hakka tööle!”

Väike Peeter tahtis küll veel rääkida, aga härra president tegi ukse lahti ja saatis vaesekese välja. „Mis nüüd teha!” mõtles Väike Peeter. Ei maitsenud mehikesel söök ega jook. Suur Peeter aga irvitas ja parastas pealegi.

Suund opositsiooni

Läks vaene mees nuttes opositsiooni poole. Suur Peeter ei olnud siin populaarne ning Väike Peeter leidis lihtsalt kaastunnet. Teda sooviti aidata, et oma põlisele konkurendile korralik ninanips anda. Vägesid juhtis juhtiva opositsioonierakonna noor särav daam, kes helistas ja koordineeris, juhendas ning dirigeeris. Tema eestvedamisel kohtuti ka koalitsiooni väiksemate erakondadega ning kujundati ühist sõjaplaani. Kolmanda päeva lõunaks olid kõik vajalikud allkirjad koos ning Väike Peeter seadis sammud Kadriorgu. Teda võeti vastu eelarvamuse ja isegi kerge irooniaga. Väike Peeter jäi rahulikuks, andis ülevaate viimaste päevade tegemistest ning teatas, et talle seatud ülesanne on täidetud.

President ei jõudnud Väikse Peetri osavust ära imestada ning ta kinkis talle auraha ja jagas isiklikke kogemusi, mis järgmistel valimistel kasuks võiksid tulla. Tänulik Väike Peeter sõnas: „Aulik president! Suur Peeter lubas veel suurema ime korda saata kui mina ning kui rahvas soovib, siis saab ta näha, mida ta muidu eluilmaski ei usuks, mida keegi enne veel pole näinud ega teinud. Suur Peeter ütles, et tema võivat kütuseaktsiisi tõstmisega riigi majanduskasvu kiirendada.” „Oi, seda tahaks rahvas küll näha!”, ütles härra president. „Otsekohe kütusele viis senti aktsiisi otsa!”, säutsus ta twitteris.

Nelja aastaga tõsteti kütuseaktsiisid Soomest kõrgemaks ja Eesti majandus langes musta auku. Kas ta sealt august enam välja sai, sellest ei rääkinud Suur Peeter ja ta sõbrad tükk aega midagi. Väike Peeter valmistus aga juba järgmisteks valimisteks ja kui ta just surnud ei ole, siis kindlasti ka kandideerib.